Käty Kase lehel on päris kenad fotod. Ah mis ma siin nüüd jaman - VÄGA kenad fotod. Ja Miinat ma lausa juba armastan ;)

Saime täna poistega üle hulga aja peale tööd kokku.

Polnd paha.

Täiesti süüdimatult varastasin selle lingi Tellerilt, kes oli selle omakorda varastanud Vahurilt. Kust Vahur selle varastas, ma ei tea.

Jah, ma ei uskunud täna hommikul oma silmi! Otse Tallinna südames, Viru väljakul, on VIRU VÄLJAKU AUTOPESULA! Supernormaalne!

Sealsamas on muidugi veel teinegi supernormaalsuse allikas - turvamehe moodi mees, kes istub toolil keset tühja platsi. Aga ega seda pole kauaks, ma arvan et sinna ehitatakse peagi väga vahva kaubanduskeskus või büroohoone, sest iga ruutmeeter tuleb täis ehitada. Soovitavalt kaubanduskeskuseid ja büroohooneid, sest ainult läbi kaubanduskeskuste saame me luua täisväärtuslikku linnakeskkonda. Mõelda vaid - seal on soe, valge, puhas ja sinna ei lasta kerjuseid! Ja seal on nii mõnus konsuuumida ja riläxxida ja seal on juuksur ja apteek ja kohvik ja peldik ja muusika ja poed poed poed poed poed poed poed ja aegajalt ütleb mahe naisehääl, (mis kuulub minu õnneinglile) et kus osakonnas ja mis korrusel on just nüüd kõige soodsamad kaubad ja see kõik on niii ilus!

Ja siis kui ma õhtul koju sõidan oma Mazda kuuega, lähen ma Viru väljaku autopesulast läbi.

Tere.

Vahepeal on muidugi mitu liitrit vett merre ja mett verre voolanud. Anna andeks, aga ma ei suutnud nädalavahetusel enda seest mitte ÜHTE lauset ka välja pigistada, ilmselt sai kõik laused reedel ära kasutatud - vahel võivad ju laused otsa saada. Reede jah. Reedel oli Kevadkonverents, millel ma siinkohal pikemalt ei peatukski. Kevadkonverentside puhul läheb lõpuks ikka joomaks, nii ka seekord. Ja ega ma sellel ka pikemalt ei peatu, midagi ekstreemset ei juhtunud ka. Aga vanasti kui ikka tihti joodud sai, oli asi ikka (super)normaalselt käpas, tänapäeval kipub taastumine kuidagi pikaks venima.

Nii ma siis taastusin ja ei teinud mitte midagi. Mittemidagitegemisega tuleb peale paari päeva nagu mingi süütunne, justkui ei tohiks ma kahte päeva niisama "ära raisata". Kui sind peaks kunagi säärane süütunne tabama, võta rahulikult - see on SINU elu ja sa võid sellega teha, mis pähe tuleb. Sa võid isegi selle läbi lugeda ja pähe õppida. Tõepoolest. Või Ärikataloogi või Piibli. Nii et... Muide, nädalavahetusel tuleb ETV-st suurepäraseid saateid. Näiteks Maahommik ja Liikluspeegel ja Ametilood ja Loomakliinik ja Buratino tegutseb jälle. Neid saateid on mittemidagitehes lihtsalt lust vaadata. Mittemidagitegemisel on üks viga ka - see väsitab raskelt ära. Ja sellest on raske välja tulla. Võib vabalt juhtuda, et sa ei viitsi terve esmaspäevase päeva tööl midagi kasulikku ette võtta. Ma kirjutan võibolla pärastpoole veel.

Tänane päev on olnud siiamaani suht mõttetu. Ma olen mõttetute päevade ohver. Oot-oot! Mitte siiski tervenisti. Tartust Madlilt ja Naukalt tuli äge postkaart. Polegi juba aastaid ühte korralikku ja ägedat postkaarti saanud. Murelikult kõrvalolevalt pildilt oma kätt uurides taipab Ooker, et ta on viimasel ajal hakanud mustvalgeks muutuma. Eh, mis mõttetu päev, mõttetu päev - nägin ju täna ka üle hulga aja oma vennajuurikat! Pean vist ikka sõnad tagasi võtma ja neljapäeva, kahekümne neljanda aprilli, ees vabandust paluma... Millalgi siin peaks Lenini sünnipäev ka olema? Õnne ja rõõmu kui palju!

PS: Infopartisani tõeline pale on paljastatud!!! Oi, kuidas mulle vandenõuteooriad meeldivad! :)

Nii. Nüüd proovime, kas saame oma kaamera ka veebikaamerana tööle timmida. Kui õnneks läheb, on oodata striptiisi. Stay tuned!

Tere. Nagu sa näed, suutsin ma ennast SIISKI lõpuks üles ajada ja trammiga tööle loksuda. Vahel ma üllatan ennastki. Just tahtejõu koha pealt. Siin ootas mind ees arvuti, mis omal kombel nagu püüdnuks mulle vist märkide keeles midagi öelda. Ma arvan, et see tähendab umbes midagi nagu et: "Mine ometi õue mängima, sa paks jõmm, ja jäta mind rahule, päike paistab ja linnud laulavad, sa mooran! Piss off, kuradi sitapea värdjas!"

Rahustasin raipe paari elegantse näpuliigutusega (Ctrl+Alt+Del) maha ja lohutasin ennast taas pisikese dopinguga. Ma lihtsalt et pean seda aegajalt külastama, eriti galerii osa ja eriti selle muusika pärast. Pildid rokivad ka muidugi täiega.

Ja nüüd peaksin ma tööd tegema. Noh, vaatame mis sellest välja tuleb...

Kuna... Mis ma nüüd tahtsingi öelda... Ah jah - et ka tõsistest asjadest saab rääkida vabalt ja normaalselt ja ka lõbusalt, nagu see taani tõlkebüroo seda teeb. Kurat. Ilge loll lause tuli - igaüks teab et tõsistest asjadest saab rääkida nii ja naa. Võiks ju lihtsalt öelda, et whauu, mida muhedat lehte!!!. Ei. Parem juba KLIKI SIIA!!!. Eee... or something...

Tead, mu harilik pliiats on kadunud ja säherdune asi ajab sita ikka keema küll! Kahtlustan koristajaid (nagu ikka). Samas - miks peaks koristaja mu hariliku pliiatsi tuuri panema? Nii et kahtlustan hoopis kõige hullemat. Pean ilmselt lattu hiilima ja endale uue pliiatsi pännama.

Tead, viimasel ajal on hakanud mulle ilgelt närvidele käima, et ainukene koht kus mulle öeldakse "Ma armastan sind" on pornospämm. Seal küll siis enamasti välismaa keeles. Veel spämmist. Kuna ma peenisepikendusmeilide peale eriti ei reageerinud (ehkki ega pisike peenisepikendus mööda külgi maha ju ei jookseks), on väärakad otsustanud vist taktikat muuta - täna siis tuli esimene e-mail, kus pakutakse mulle rindade suurendamist.

Tead, ma sain Rifkini käest täna Nädala Tegija auhinna. See on nagu kätega vehkiv Oscar. Või õigemini - nagu kätega vehkiv tinasõdur, millele on nats kummi ümber mässitud. Ilmselt puhtast kullast.

Tead, ma ei usu, et seda bloogi keegi kunagi loeb :) Hihii, see on suht maru :)

Sedapsi siis:

Mõni tähelepanek...

Politseist tuli veel üks kiri. Kena oleks ju mõelda, et eelpoolmainitud uurijatüdruk armus minusse esimesest silmapilgust ja ei suuda ilma mind nägemata päevagi olla. Nii hakkangi ma nüüd iga päev ülekuulamisel käima. Me paneksime ülekuulamisruumi jälgimiskaamera ette varem samast ruumist tehtud foto. Meie ülekuulamised kestaksid tunde. See case ei laheneks kunagi.

Aga. Nädalavahetusel, just munadepüha ajal, kukkus paar kuldset ja muud karva reklaamimunakest siiagi kanti. Shaking rõõmust mu gruuvit butti. Või umbes nii. Mis seal siis ikka.

Siis. Käisin Saaremaal. Undvas ka. Lähed mere äärde, paned silmad kinni ja kuulad. Päike paistab näkku, lained mühisevad. Eemal on kajakad ja tiirud. Tuul männilatvades. Soolane. Adru. Kivid. Liiv. Taevas. Hea. [ VAATA ]

Kui mõistus uuesti pähe tuli, sai tiba sealsamas lähedal asuvas endises sõjaväeosas ringi vaadatud. Keegi tundmatu kunstnik on sinna stolovaja seinale omal ajal kauni pildi maalinud - Saaremaine karjamaa, kadakad, meri, majakesed, laevuke ja Kuressaare piiskopilinnus. Supreme coolness, julgeks ma selle kohta öelda. [ DETAIL ] Mul on veel vahvaid pilte.

Ah jaa! Kui ma 1994. aasta suvel härra Bogreni jaoks erinevaid Saaremaal asuvaid Nõukogude Armee objekte videosse võtsin, (muu seas oli ka seesama ülaleksponeeritet seinamaal), läks kaamera koos materjalide ja parvlaev Estoniaga merepõhja nagu kivi! Eile Saaremaalt tagasi sõites, pargiti praami peal meie auto nii kinni, et vaevu saime ustest välja pugeda. Polnuks ma osav limuka kombel vingerdama, oleksin ilmselt lõksus olnud. Ja üks nendest, kelle auto meid blokeeris oli ju Ella oma naisega! Assa mait, omad inimesed kah juba NENDEGA mestis! Kedagi ei saa enam usaldada!

Kui ma kõik asjad kirja panen, siis tagantjärgi ehk tundub, justkui toimuks elus midagi. Eh, pigem vastupidi - saab seda selgemaks, et midagi tegelikult ju ei toimu. Mitte et see halb peaks olema. Või hea.

Hommikul natuke toimus. Käisin politseis, sest nii oli öeldud postkasti laekunud kirjas. Kohale mitteilmumise korral... Noh, seda teab juba igaüks ise, sest kõik on sellise kirja saanud. Nojaa, see ei olegi tähtis. Tähtis on see, et politseinik kes minuga rääkis, oli kaunis tüdrukutirts. Väga vahva.

Jah, ma kandsin tookord raha üle haige lapse toetuseks. Vist paarsada. Jah, ilmselt vist kandis Hansapank selle tagasi. Ei, mul ei ole edasisi pretensioone kodaniku suhtes. Pigem ma isegi imetlen ta suurepärast kopitööd. Politseinik avaldas mulle, et tüüp olla tunnistanud, et valmistas asja ka korralikult ette - otsis nädalaid inffi lapse väidetava haiguse kohta jne. Au ja kiitus!

Oli üsna tore.

Niisiis... alustame...
Ma ei ole just päris kindel, miks ma seda teen. Aga seda tehakse - viimasel ajal ka Eestis ja üha sagedamini. Olen tähele pannud, et asi paistab olevat iseäranis populaarne Tartus ja tudengite seas, aga see võib johtuda ka sellest, et ma lihtsalt ei ole sattunud näiteks Tapa autoremondimeeste bloogidele. Bloogidesse? Mine võta nüüd kinni midapidi see õige on, aga see polegi vist nii väga oluline kah.

Ja mis ON oluline? Mina ei tea, ausõna. Aga ma töötan selle kallal. Usinalt.