Hui mina alles noor veel olin!

Ma leidsin interneti-võluväel üles jälle ühe iidama-aadama - no üle kümne aasta vanuse teksti. Kurat, kena oli ikka noor olla küll tookord - igasugust ila võis suust välja ajada ja isegi ära trükkisivad Noortekalendris või mis ta oligi. Aga siis sa loed selle nüüd uuesti läbi. Piinlik on küll, aga loed. Ja lõpuks on nagu täitsa kena olla. Piinlik, aga kena. Lõpp on eriti piinlik - nagu kaheksakümnendate muusikavideo. Aga seda kenam.

--------------------

MUINASJUTT

mul oleks siinkohal teile rääkida üks lugu
üks kummaline lugu ja jällegi sellesama melankoliiga maailma kõige ilusama nimega tütarlapsega maailma kõige ilusama tütarlapsega (ei tea kust oli ta tulnud, oli mulle kaasaks olnud) oli nii et suvi leitsas eestimaa kohal ja põllud kõrbesid puha tubakpruuniks nagu põlend paber (vot just selsamal ajal) jooksime meie põldude vahel ihualasti ringi (kanepipõldude vahel jooksime) nagu kurjast vaevatud kuni kuumus meid roiutas ja allikate äärde kandis meid õrnalt põlend samblale maha pani ja seal magama haljutas

ma ärkasin (kui tigu mööda mu nägu oma tattvenivat rändu juba päris lõpule oli viimas)
pühkisin ta maha ja äratasin melankolii aga taevas oli pilves ja kole
otsekohe ähvardas vihmama hakata ja äge elektros lehvis õhus (otsekui eresinine linik)nii me jõudsimegi koos melankoliiga rastpere külla just enne seda kui kui hirmus kõu kärgatas ja esimesed rahehood maad peksma asusid
esimesele uksele koputasime
perenaine tõi kakkusid lauale tõi veel viina ja muid peenemaid napse lagedale tegi meile aita pesa ja veristas õhtusöögiks toreda kuke ja kui päike loojus läksime meie melankoliiga oma linnupesasse vanamemme aidas ja kuulasime heinaritsikate laulu vaatasime tähti läbi aukliku katuse (ei muud)

aga kui hommik saabus ja tähed kustusivad jätsin mina melankolii heinte sisse ronisin asemelt alla ja süütasin sigareti
memm oli juba ammu ärganud (ja lehmad ää tapnud) ütles mulle et mine too raspapolkini külast oma noorikule sitsi pärle ja pitsi et on teine küll ilus kui päikesetõus aga kole räsitud ja nii ei kõlba meil ometi edasi rännata et noorik nagu kuninganna aga näeb välja kui karjane

panin siis mina endale sinki ja leiba kotti (et nälg ei kimbutaks mitmeverstalisel teel raspapolkini külasse) ja astusin vanamemme väravast välja

raspapolkinisse jõudsin päris õhtupoolikul ja kohe leidsin ka vana juudi äri külatanumalt (tere tere) siin on sitsi siin on satsi siin on peenemaid lõhnarohtusid kulda ja hõbedat vali ainult noorhärra ja vii oma imekaunile pruudile (no kuulge kust teie teate et...) no miks ma ei peaks siis melankoliid teadma vali ainult noorsand ja vii melankoliile kõik saad kätte poole hinnaga (või mis poole isegi veerand hinnaga saad) ja räägi ka kauemates külades ning linnades et raspapolkinis elab vana juut stailhoff kel uusimad prantsuse moeröögatused ning iidseimad idamaised armurohud ootavad ostmist (ega vana stailhoff nööri - tema käest saab ikka poole odavamalt kui mujalt) võtku nüüd noorsand veel peoga siit pärle ja siit see meemeli merevaigust kee viigu aga melankoliile (on ju tema päikesestki ilusam) aga ehk suurendab too itaalia kübar veelgi tütarlapse nõiduslikku ilu

astusin ma vana stailhoffi ärist välja seljakott täis peenemaid pitse linikuid ja hõbedasi sõrmkübaraid ning kohe sammud rastpere poole
juba noolisivad loojangu punased keeled silmapiiri aga tee lookles lõpmatuseni küngaste ja metsade vahel (kuidagi ei tahtnud rastpere osmikud paistma hakata) lausa närvesööva järjekindlusega oli iga künka taga teine samasugune iga käänaku taga uus käänak aga rastperet ei kuskil melankoliid ei kuskil otsekui maa alla oli küla kadunud ja taevas läks üha pimedamaks

noh (küllap olen vist mööda valet teed tulnud) eks magan siinsamas oja kaldal eks lähen homme raspapolkinisse tagasi küsin vana juudi käest õige teeotsa kätte ja jõuan homme lõunaks melankolii juurde tagasi jõuan rastpere külla annan melankoliile pitsid ja kauneimad seelikud täname vanamemme öömaja eest kingime temalegi tänutäheks roosidega pearätiku ja sammume siis jälle üheskoos (mööda tulikuumi eestimaa teid) käsikäes otsekui purjus

magan selle tänase öö siinsamas aga homme juba on kõik jälle nagu enne (arutasin ma) ja leidsin endale hiigelsuure tamme juurte alt suikusin otsekohe peale pikka teekonda (magasin nagu surnu ega kuulnud sedagi kui metsaelanikud mu ümber kokku kogunesid ja kaastundlikult pead vangutades isekeskis pomisesid) millegi üle nõu pidasid ja vastu koitu mind üles äratasid äratasid mind üles ja kõige suurem karu ütles mörinal ja ähkides

ähhh, oo, tere ooker (puuks kostis siinkohal ta perse seest) rõõm sind näha lõpuks ometi leidsid tee ka meie metsa üles lõpuks ometi saame sind tervitada tule meiega (tule mukana mees) ja sa ei kahetse minu tütre saad endale naiseks äh mis (mörr mörr (veel üks puuks) kas pole mõnus mõte) mitte millestki ei pea sa meie metsas puudust tundma (äh) tule aga ja nai minu imekaunis tütar
juba täna õhtul põrisegu trummid ja alaku teie pulmapidu (millist pole veel enne nähtud) karuisanda imekena tütar läheb mehele - läheb võõrale kes me vana tamme sülelusest varju otsis (vaat kus alles lugu vaat kus rõõm) nüüd alles saab meie mets näidata milleks ta võimeline on eks nüüd alles levib kuuldus meie karuisanda tütre pulmapeost rävalast kuni riiani oh seda pidu ja pillerkaart (oh oh oh - ja veel üks vägev puuks)

aga minu kulm tõmbus murest kipra
tänan sind mu aulik isand (ja poolest saati äiapapa) tänan sind kogu hingest suurima heameelega saaksin nii suure ja suursuguse härra pojaks kui sina aga vaata kulla taat mind ootab rastpere külas mu imekaunis armsam melankolii (ootab mind ja valab pisaraid) oh ma olen valel teel ehk saaksite teie mulle juhatada teed rastperre olen nimelt lausa eksinud ega leia teed armsama juurde kas keegi teie seast ei oska öelda millise ilmakaare poole mu armsam jääb kas pean hoidma hüvakule või hoopis kurakätt kas suunduma suure venemaa poole või rändama lätti või on rastpere koguni siinsamas tolle metsatuka taga

kuid metsaasukad raputasid nõutult päid
ei olnud nemad veel oma elus kuulnud midagi rastperest ei olnud ükski rebane seal kanavargil käinud ei ole ükski hunt rastpere lambaid luusinud pole sellist küla olemaski küllap nägid oma melankoliid unes tule nüüd (ole mõistlik mees) saad metsa kuningatütre endale naiseks (ära jama vana) kus sa nüüd kipud (ole mõistlik mees ole mõistlik mees ole mõistlik mees)

ei ei ei ma ei saa (melankolii ootab mind rastperes) ei ei ei ma ei saa (melankolii istub vanamemme väraval kõlgutab jalgu ja) ootab oma armsamat silmad kurbusest sumedamad kui suveöö (ei ei ei) otsemaid asun teele otsin oma tütarlapse üles kas või maailma otsast ratsutan kasvõi vanatühja enese seljas läbi allmaa pimedad urkad ja kui melankolii ongi unenägu (noh eks siis saan unenäoks ka mina) mina asun praegu kohe teele ei oota enam sekunditki sest melankolii silmad on sumedamad kui suveöö ja pisarad justkui pisikesed pärlid veerevad mööda ta põski alla (ei ei ei) oota veel hetk kõlas vaikne hääl vaatasin ringi (kust võis too sosin tulla) kas puhus tuul mulle metsa ohkeid kõrva või oli see soohaldjate salasepitsus (vol 1.09 BETA) aga ennäe puude tagant astus välja tütarlaps kes oli (võta või jäta) melankolii

silmad sumedad ja juuksed tantsisklemas (õhkõrn nagu merevahust sündinud) oo melankolii arvasin et ei näe sind enam iial arvasin et täiskuu on sind kustutanud ja sina pole suutnud kiusatusele vastu panna et oled täiskuu kaasa ja mind suisa unustanud (arvasin et haldjad muutsid sind valgeks roosiks) et ei eal sind enam näe (aga siin sa lõpuks oled) ja nüüd on kõik jälle nagu enne

nii hüüdsin ma ja jooksin melankolii poole ent too libises eemale nagu vikerkaar ei ole mina melankolii ei ole sinu väike melankolii olen hoopis karuoti tütar kelle eest sa põgenesid (mis siis ikka) mine teele ja otsi üles oma melankolii aga tea et siin paksus padrikus olen mina ja ootan sind ning kui peaks juhtuma et ei enam näe sa melankoliid siis leiad sa siit alati mind üles kuni aegade lõpuni aga nüüd mine poiss mine lõpmatule teele pikale ja vaevalisele teele ööd ja päevad pead sa rändama ja kõikjalt melankoliid otsima ööd ja (päevad ööd ja päevad ööd ja päevad ööd ööd ja päevad ööd ööd ja päevad ööd ööd ja päevad ööd ööd ja päevad ööd ööd ja päevad ööd ööd ja päevad ööd ööd ja päevad ööd ööd ja päevad ööd ööd ja päevad ööd ööd ja päevad ööd ööd ja päevad ööd ja päevad ja ööd) - sa võta too kanepivarrest punutud vöö mille ma sinu jaoks täna öösi tegin sellest pidi saama meie pulmavöö (aga seda ei saanud tast mitte) sest sa rumal poiss ajad taga oma unenägu selle asemel et minuga koos mööda aasa liblikatena ringi lennata (sa rumal poiss) aga mis sääls ikka nii on ette nähtud ja selle vastu meie ei saa ma ootan kuni sa tagasi tuled kuni sa tagasi tuled ootan ma

ja niisama äkitselt kui ta ilmus oli ta ka kadunud sidusin vöö endale ümber ja esimest korda oli kahtluseuss (ussssss-ussss-ussss) pugenud mu põue otsisin silmadega karutütart oleks ta nüüd tagasi tulnud (kes teab) ehk oleks ma jäänudki siia (kes teab) äkki oleks minust saanud vana karu poeg ja metsa prints aga ta ei tulnud ja nõutult seisin ma tee ääres teadmata kumba suunda valida ja tee oli pikk (oi kui pikk) pikem kui pikk inimelu pikem kui kõik iminelud kokku ja ühtki korda ei hargnenud ta kaheks (üks ja sama masendavalt pikk tee) ja ma seisin päris selle keskkohas ning pidin nüüd valima kummale poole minna aga tuul vilistas lõikavalt ja parastades keerutas teelt tolmu mu tangis hammaste vahele surus musti pilvi üle taeva ja iidsed puud ägasid (melankolii melankolii melankolii) samal ajal kui laugastest kostis maa aluste itsitamist (sügis oli kätte jõudnud)

talv möödus
ma käisin külast külla linnast linna ööl ja päeval päeval ja ööl nagu kurjast vaimust vaevatud ega te pole kusagil mu melankoliid näinud ega keegi oska öelda kuspool on rastpere küla seal on ka mu armas melankolii (oh taevas küll) seal on mu sumedate silmadega melankolii aga kõik asjata (ei olnud keegi kunagi kuulnud midagi rastperest) nii ma kõndisin talvel ja suvel (käisin läbi vist terve maailma) kõrbetes ja tundrates paksudes metsades ja veel paksemates metsades käisin viimse kui ukse taga hiinas ja njuu jorgis sambias ja bosnias türgis ja tulemaal ei olnud melankoliid ei olnud mitte kusagil ja polnud ka rastperet ja nii möödusid aastad olin melankoliid otsinud nii kaua et juba võis hõbedat leida mu habemest olin vaata et unustanud milline oli tütarlaps keda otsisin mäletasin ainult suveööst sumedamaid ilmi ja hõbedana helisevat häält (ja vahel ununes koguni see) siis olin otsekui peata kana mõõtsin maailma teid ega teadnud isegi milleks või kuhu unustasin koguni selle kes olin ma ise nagu tühi kest (nagu rikkis käokell) vedasin ma ennast mööda maailma ringi silmad vesised ja kilavad kui haigel penil ikka edasi edasi (ööd ja päevad läbi) otsides midagi mida ma kindlasti pidin leidma ei tea küll mida (meeles olid ainult sumedaimad silmad sumedaimad silmad)

nüüd
(kui olin juba päris vana mees) jõudsin ühte paika (mis kuidagi tuttav näis) oli juba päris pime ja ma otsisin käsikaudu kuhu saaks külili heita et tunnikese suikuda et siis jälle edasi minna leidsin koha suure tamme põuest otse vingerjate juurte vahelt vaatasin teavas tähti kuni silmad kinni vajusid (ime küll) ja kui olin suigatanud astusid pimedusest välja kõiksugu kummalised metsaelukad nende ees sammus uhke ja väärikana hall karuott tema käekõrval aga sammus imeilus tütarlaps (ta on tagasi ta on tagasi) on teine kole vanaks jäänud halli ussikesena end maas kõverasse tõmmanud aga pole viga nüüd võtab ta meie kuningatütre enesele naiseks ja saab uuesti nooreks tagasi nüüd ometigi saame pidada ära melankolii pulmad (meie suure is(s)anda tütre melankolii pulmad) ja nüüd on vanad ja head ajad tagasi lõpuks ometi jõudis too sõge tagasi oma unenägude otsinguilt

ja kui päike tõusis magas tamme all embuses päris noor poiss metselajad veeretasid kohale mõduvaate tassisid kokku terved mäed õunu ja ploome ning suured juustukettad veeretati päevavalgele ja selles ajaks kui ma ärkasin olid kõikjal süüdatud lõkked käis juba laulujoru ja mõni hoogsam keerutas juba tantsugi kui ma silmad avasin imestunult (vaatasin saginat enda ümber) ei saanud kuidagi aru kus ma olen

olin alles öösi nähtud une võimuses (sest öösel nägin ma jälle unes melankoliid) me jooksime käsikäes mööda aasasid tallates jalge alla vilja ja punaseid moone me lendasime kui koolibriid õite vahel

oh tagasi on meie prints tagasi on meie melankolii peigmees läbi käinud terve ilma unenäotütarlast leidmata nüüd on ta siin et kosida meie karuisanda tütart (kelle nimeks melankolii)

astus puude tagant välja ka melankolii ise tuli ja võttis mu kiviraske pea endale sülle ning vaatas mulle silma (oma suveööst sumedamatega) näed siis nüüd oledki tagasi poiss ja sinu kanepist vöö on suisa läbi kulunud peenikeseks nagu ämblikniit hapraks kui udu nüüd tulid tagasi (ole nüüd päris tasa poiss) ja vaata mulle silma ütle keda oled sa sõge taga ajanud (ma olin ju siin olin olin siin olin siin ju) kogu aeg siin sina tuulepea aga hulkusid kodutu penina mööda maailma ümber oh sind küll mu kallis poiss (oh sind küll) küll läks ikka aega enne kui sa tagasi jõudsid

ja ma vaatasin melankolii silmadesse ning möödunud aastad veeresid sealt minema kristalsete ja õnnelike pisaratena õrnalt puudutasin ma oma huultega melankolii huuli neelasin alla ta pisarad ja (aeg oli seisma jäänud) lõpuks tõusin ma ja haarasin maast oma koti (kus sees olid vana juudi poest ostetud sitsid ja hõbedad pitsid ja pärlid mis ma olin oma pruudile kord ostnud) ja kes mind rastperes siiani ootas

on aeg melankolii on aeg ei ole enam kauem mahti siin olla taas pean teele asuma pean minema rastperre kus sa mind ootad pikisilmi et kuhu ma lõpuks jään kes teab mu armas tüdruk ehk leiangi sind kunagi üles ja kui ei leiagi eks siis tulen jälle siia (siia siia siia siia siia su juurde tagasi tagasiiiiii) siis abiellume ja meie pulampidu kestab seitse ööd ja päeva (aga praegu) jää hüvasti (mu arm mu tee ootab mind) ja kusagil on rastpere...

sel hetkel langes raagus oksalt üks tilk ja kõik algas otsast peale...

Päris hea mõte!

Kaalun hetkel, et kas ma ei peaks seda bloogi siin mitte tasuliseks tegema. Sest sisu ja välimust ju nagu on küll ja küll, mille eest pappi küsida. Ei, täitsa hea mõte!

PS: Tahate, ma kirjutan ühe sõna, mida te ilmselt veel kunagi varem näinud-kuulnud pole? Mh?

No palun:
DUGALOBORISTOORNE

Nonii! Ah?!?!? Noh?!?!? Palun väga!